James Parkinsoni sünniaastapäevale pühendatud rahvusvaheline Parkinsoni päeva tähistamise konverents 17.04.2020 jääb ära seoses suure Covid-19 infektsiooni leviku riskiga!

Parkinsoni tõbi

Esinemissagedus

Parkinsoni tõbi on levinud neuroloogiline haigus, teda esineb kogu maailmas. 1996. aastal Tartus tehtud epidemioloogiline uuring näitas, et meil on Parkinsoni tõve levimus 176 patsienti 100000 elaniku kohta. Seega on Eestis kokku umbes 2500 haiget. Parkinsoni tõbi on vanemate inimeste haigus, 90% haigeid on vanemad kui 60 aastat, üle 70-aastaste inimeste hulgas on haigeid 1,2%. Osadel juhtudel võivad esmassümptomid aga ilmneda ka enne 50. eluaastat. Meestel ja naistel on risk haigestuda võrdne. Haiguse kulg on aeglane ja algus hiiliv; see on ka põhjuseks, miks arsti poole pöördutakse enamasti alles 1-3 aastat pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist.

Põhjus

Parkinsoni tõve korral väheneb virgatsaine dopamiini hulk ajus, mis on tingitud ühe kindla struktuuri - musttuuma e. substantia nigra - kahjustusest. Haigus ilmneb alles siis, kui üle poole musttuuma on hävinud ja virgatsaine sisaldus ajustruktuurides on vaid viiendik normaalsest. Haiguse tekkemehhanismid on tänapäeval hästi teada, samas ei ole siiani kindlaid ja ühtseid seisukohti, miks Parkinsoni tõbi tekib. Põhjalikult on uuritud võimalikke keskkonnast pärit või organismis tekkinud kahjulike ainetega seotud mehhanisme ning ka pärilikkust, aga kindlalt tõestatud Parkinsoni tõve põhjust ei ole siiani teada.

Ajustruktuurid, mis osalevad liikumises, ja nende omavahelised seosed.

Parkinsonismi erinevad vormid

Parkinsonism ja Parkinsoni tõbi ei ole samased mõisted. Termin parkinsonism tähistab mitte konkreetset haigust, vaid teatud sümptomite kombinatsiooni (jäsemete värin, jäikus ja kohmakus), mille põhjuseks võivad olla erinevad haigused. Parkinsonismi erivormidest esineb kõige sagedamini Parkinsoni tõbe (85-90%), teisi diagnoositakse palju harvemini. Sekundaarset parkinsonismi võivad põhjustada mõned ravimid, mürgised ained, harva ka peaaju traumad või korduvad ajuinfarktid. Eraldi harvaesineva haiguste grupi moodustavad nn. Parkinson-pluss sündroomid, mille puhul ajukahjustus haarab peale musttuuma ka mõned teised struktuurid, ning ka haigusümptomeid on rohkem kui Parkinsoni tõve korral.

Parkinsoni tõve haigusnähud

Parkinsoni tõbi on krooniline kesknärvisüsteemi haigus, mille korral põhilisteks vaevusteks on käte ja jalgade värin ning liigutuste muutumine aeglaseks, kohmakaks ja kangeks. Seetõttu muutub kogu igapäevane elu "aeglasemaks": sammud lühemaks, kõne tuhmimaks, riietumine, söömine ja kirjutamine kohmakamaks. Värin e. treemor väljendub enam rahuolekus ja väheneb tegevusel. Treemor algab sageli ühepoolsena ja on kogu haiguse kulu jooksul ühel kehapoolel väljendunum. Lihasjäikus e. rigiidsus on väliselt vähem märgatav sümptom. Enam häirib haigeid liigutuste aeglustumine e. bradükineesia. Sellega kaasneb miimikavaegus e. hüpomiimia. Ilmneb stardiraskus liigutuste alustamisel, kõnnak muutub tippivaks ja kaasliigutused vähenevad. Käekiri muutub väiksemaks, kõne tasaseks ja monotoonseks, mõnedel juhtudel raskesti arusaadavaks. Mõnedel patsientidel on probleemiks tasakaaluhäire, mis annab enam tunda asendi muutmisel ja pööramisel. Osadel juhtudel võib tekkida suurenenud süljeeritus või neelamishäire. Sagedaseks kaebuseks on kõhukinnisus, harvem põiehäired. Pooltel Parkinsoni tõvega haigetel esineb depressioon, mis enamasti on vähene või mõõdukas ja ravimitega leevendatav. Parkinsoni tõbi ei ole kõigil haigetel ühesugune, haigus kulgeb erinevate kliiniliste vormidena, kusjuures kõiki haigustunnuseid ei pruugi ühel haigel välja kujuneda. Juba esmassümptomid võivad olla erinevad ning haigus, mis üldiselt on progresseeruv, võib kulgeda erineva tempoga. Kolmveerandil haigetest on esimeseks haigusnähuks värin, umbes veerandil algab haigus lihasjäikuse ja liigutuste aeglusega. Üksikutel patsientidel on esmaseks häirivaks sümptomiks tasakaaluhäire. Parkinsoni tõbe ei diagnoosita kunagi ühe sümptomi järgi, vaid vastavalt haigusnähtude kogumit arvestavatele kriteeriumitele.

Diagnoosimine

Praeguseni diagnoositakse Parkinsoni tõbe kliiniliselt, s.t. haiguse sümptomite alusel, kuna pole olemas ühtegi Parkinsoni haigusele spetsiifilist uuringumeetodit, mida oleks võimalik rutiinselt kasutada. Välja on töötatud Parkinsoni tõve diagnoosikriteeriumid, mis on arstidele abiks sümptomite hindamisel ja haiguse diagnoosimisel. Positronemissioontomograafia (PET) on uurimismeetod, mille abil on võimalik näidata musttuuma kahjustust, kuid meetodi komplitseerituse ja hinna tõttu ei kasutata seda kusagil maailmas tavadiagnostikaks, vaid ainult erijuhtudel.

 

EST | ENG | RUS