Leedulaste kummalised seiklused Tartu linnas 2017. aastal.

Neljapäeva hilisõhtune telefonihelin äratas mind kui suudlus uinuva kaunitari. Kärmelt tuli silmilt pühkida uneraas, sest Ülle kõlav hääl teavitas leedukate edukast maabumisest Tartu tänavate kivisillutisel. Pikast bussisõidust väsinud neli reisiselli suundusid Raadimõisa hotelli. Mõttes mõlkumas vaid üks soov… Peagi viis öö hämarus külalised uneriiki. Ees ootas kohtumine iidse ja väärika Tartu vaimuga.

Reede varahommik tervitas pilvevines taevakaarega. Kiirustan tööle ja juba on kell lähenemas kümnele. Peas vasardab mõte, - kust küll leida kuuekohaline takso. Aeg kihutab halastamatult. Sama takso venib kui tigu mööda vihmamärgi tänavaid. Lõpuks ometi. Vihm tantsiskleb auto aknaklaasil ja kojamehed löövad segamini kaunid tantsukaared. Hotelli sisenedes võtab mind vastu lummav pillihääl ja tasane, kuid veel mõistmatu laulukaja. Suundun häälte suunas teisele korrusele, kus leedukad harjutavad õhtusi etteasteid. Aiman eemal askeldavat hallipäist leedu härrasmeest ja tema muusikust kaaslast. Sammun otsejoones nende poole käsi tervituseks välja sirutatud. Laulvad leedulannad naeratavad tervituseks. Külalised paluvad pool tunnikest oodata, et lõpetada Leedu eri paigust naasnud parkinsonlaste ühine lauluproov.

Seenevihma saatel suundume kesklinna otsima tartlaste lemmikpaiku. Esmalt peatume äsja renoveeritud Tartu turuhoone ees. Vahva hea siga tervitab meid ja poseerib lustlikult koos pildistajatega. Meeste huvi köitis vanakraamiturg, kuid pidime olude sunnil leppima mõne antiigiäriga. Jalutame läbi sügisese raagus pargi isa ja poja kuju juurde. Filosoofiline tõlgendus põlvkondade vahelistest suhetest pani itsitama ka kõige tõsisema teelise.

Raeplatsi jõudes mängisid tornikellad tartlastele tuttavaid meloodiaid. Kuulatasime hetke ja liikusime Alma Mater´isse. Lumivalgete sammaste vahelt sisse pugedes võttis meid vastu peahoone akadeemiline hõng, mis lubas meil võtta ühe mõtiskleva puhkepausi.

Puhanuna naudime Jaani kirikus algavat muusikalist veerand tundi. Härrad olid meist vaikselt eemaldunud. Hiljem leidsime nad muusikariistade poest. Veri viib ränipoja puu otsa, ju siis ka muusikud instrumentide juurde. Arvestades meie kehalisi iseärasusi olime edukalt läbinud pika teekonna vaimu jahil.

Päeva teises pooles ootasid meid Raadimõisas talvelaagrisse kogunenud kaaslased ja lõunalaud. Puhkust vajas nii hing kui keha. Peagi alustasid lektorid köitvate loengutega ja õhtul näitasid päevased kangelased oma kunstilisi etteasteid nii helis kui pildis. Laupäeval hommikueine lauas jutustasid külalised oma seltside tegevustest. Samas huvituti eestlaste huviringidest ja käelistest tegevustest. Zinas soovis luua kontakte väiksemate seltside vahel, et süvendada sõprussidemeid. Pall mõttega on õhku visatud, see tuleks meie poolel kinni püüda.

Pühapäeval, kui kõik laagrilised olid koduteele asunud, jätkusid meie seiklused kaubandusmaastikul. Kaaslaste hüvastijätu sõnade saatel sõitsime Lõunakeskusesse kodustele külakostiks eestimaist ostma. Paraku selgus peagi, et hinna võrdluses on Eesti kaotaja rollis. Mõned „Kalevi“ maiustused ja Andre juust leidsid koha reisikotis, et rõõmustada koduseid.

Viimast lõunaeinet enne tagasiteed nautisime idamaises restoranis Chi, kus pisaraid valati hõrkude maitsete peale.

Lahkumisel laususid külalised, et sel moel uksest ukseni sõidutatakse Leedus ainult kuningat ja presidenti. Hea, et maailmas on alles veel ilusaid valesid, mis võivad tõeks saada.

Tiia Zeigo Tartu Parkinsoni Haiguse Seltsist