Reis kevadisse Vilniusse.

7. aprilli pärastlõunal, tõusis Tallinna lennuväljalt lennuk, mis viis meie reisiseltskonna: Inna Tallinnast, Tiiu Tartust, Olga Pärnust, Ahti Jõhvist ja Elga Valgast, Vilniusse. Grata hotellis ootasid meid 2016.a. Pärnu talvelaagris käinud Zinas Kazienas, Algis Orlauskas ja Leedu ajakirjanik Povilas Simkavicius Rõõmus jällenägemistere ja alustasime bussireisi linna vaatamisväärsustega tutvumiseks. Vilniuse katedraali väljakul liitusid meie seltskonnaga Zinase abikaasa Marija ja giid, kes oskas rõõmsameelselt meie teadmistepagasit täiendada faktide ja legendidega Vilniuse ajaloost, tutvustada vanalinna, mis on kantud UNESCO Maailmapärandi nimekirja. Vanalinna hooned on ehitatud mitme sajandi vältel ja tänu sellele esindatud nii barokk, gooti kui renessanss. Nerise ja Vilnia jõe ühinemiskohas asuv Vilnius on asutatud juba 2000-2500 aastat tagasi Gediminase mäe jalamile. Katedraali väljak, kus monument Suurvürst Gediminasele , on saanud rahvale kokkusaamise kohaks. Leedu usuelu keskmeks Vilniuse katedraal, mis pühitseti praegusel kujul 1783.a. Selle katakombidesse on maetud mitmed Leedu valitsejad. Näiteks suurvürst Vytautas Suur.Eri stiilis ja omanäolisi kirikuid Vilniuses üle 40. Neist vaid üks vene õigeusklikele, teised katoliiklastele. Katedraali kõrval asub omapäraste kaunistustega kellatorn. Meil õnnestus kuulata selle võrratut kellamängu.
Aastate jooksul on Vilniuses olnud linna pääsuks 9 väravat. Nüüdseks säilinud vaid 1503- 1522 aastail ehitatud Koiduvärav, mille kaitseotstarbele viitavad ehitise ülaosas olevad ümmargused kahuritorude jaoks mõeldud avad. Värava lõunakülge kaunistab Leedu vapp Vytis, mis kujutab valget ratsanikku punasel taustal. Koiduvärava kõrval asuvas hoones viib trepp kabelisse, mille seina kaunistab Jumalaema ikoon, millele omistatakse imet tegevaid omadusi. See suuremõõtmeline kullast ja hõbedast kattega pühapilt maaliti tammepaneelidele. Pildi ees põlvitavad palverändurid. Möödusime Gediminase tornist, kus asub linna tutvustavate erinevate ajastute näitus, kuid see oli suletud. Miks? Torni restaureerimise käigus lõigati maha mäekünkal kasvavad põlispuud, külvati asemele muru. Nüüd oli mägi tuultele valla, vihmasadude järel tekkisid murusse lõhed. Praegu nuputavad leedulased, mida teha, et torni müüri ei tekiks pragusid, et korrastada torni ümbrust.
Jalutasime mööda holokausti ja KGB muuseumidest, rahvakunstimuuseumist, kuid kahjuks ei jõudnud me sinna sisse põigata.
Madala hoonestusega Vilnia jõekääru jäävat Užupise rajooni on võrreldud Pariisi Montmartre`iga ja Kopenhaageni Christianaga. Nõukogude perioodil halva kuulsuse saanud linnaosa on saanud uue hinguse 1990. ndatel aastatel. Praegu säilitatakse seda omanäoliste hoonete ja galeriidega õdusat paika.
Õhtusööki pakuti meile linnast eemal asuvas Belmontas, omanäolises puhkekeskuses vana veski juures. Suurtelt savist liudadelt pakuti mitmesugused väga maitsvad leedupäraseid kartulitoite. Leedulaste eriliseks kartulitoitude esindajaks on tsepeliinid- mitmesuguste täidistega kartulimassist valmistatud pätsikesed. Maitsvaid tsepeliine oskavat valmistada vähesed perenaised. Toidu kõrvale rüüpasime ehtsat Leedu õlut, mis õnneks ei olnud nagu Saaremaa õlu, mis kohe pähe hakkab.

Laupäeva hommikul tõttasime Vilniuse Pedagookikaülikooli auditooriumi Leedu Parkinsoni Seltsi 20 sünnipäeva tähistavale konverentsile. Leedulastel on Parkinsoni tõbe põdevatel inimestel ja parknsonismiga haigetel tugirühmad Akmenes, Alytuses, Jurbarkas, Kaunases,Klaipedas, Panevežyses,Siauliais, Telšiais ja Vilniuses. Konverentsi aitasid läbi viia vabatahtlikud tudengid, kes viisid läbi uuringutega seotud küsitlusi. Olime konverentsil oodatud külalisteks. Meie tulekust teati ,meile anti nimelised osavõtjakaardid ja vene keelde tõlgitud Leedu Parkinsoni Seltsi ajalugu tutvustav artikkel, enne konverentsi avamist näidati videot Pärnu seltsi talvelaagrist.
Konverentsi avas Vilniuse Parkinsoni Seltsi esimees Kestutis Capkauskas, kes meenutas seltsi sünnilugu ja kõiki neid, kes seltsi tööks oma panuse andnud. Möödunud aastate jooksul manalateele läinud seltside aktiviste mälestati leinaseisakuga. Järgnesid erinevate Leedu piirkondade seltside juhtide sõnavõtud , meenutused möödunud aegadest, tublimate tunnustamine.
Eesti Parkinsoniliidu esindajate nimel võttis sõna Ahti, kes rääkis Parkinsoni tõve diagnoosi saamisest ja haigusega seotud probleemidest. Saal kuulas hiirvaikselt.
Peale ühist lõunasööki saali tulles juhtus minuga aps - jalg vääratas, libisesin, kukkusin, kohe oli mitu kätepaari mind aitamas. Polnud mul mahti otsida abi haiget saanud küünarnukile ega hüppeliigest praavitama hakata, sest algas kontsert. Esinejaks Vilniuse ooperiteatri solist Liudas Mikalauskas, kelle eakas Parkinsoni tõbe põdev õpetaja üks kontserdi kuulajatest oli. Koos tegid nad saalis pilti, Liudas tänas oma õpetajat.
Olin valmistunud kuulama leedukeelseid ooperiaariaid, kuid kontsert kujunes eriliseks soovikontserdiks, kus kogu saal laulis kaasa. Lauldi leedu keeles, Leedumaast, viisid nii kaasahaaravad, et olin üks nendest, kes kontserdilt pisarad silmis lahkus.
Kontserdile järgnes arstide ja Parkinsonihaigete vestlusring, kus selgus, et Leedus ei kompenseeri haigekassa parkinsonihaigete ravimeid 100%, et Eestis on kasutusel mitmeid uusi ravimeetodeid ja ravimeid, mida Leedus veel ei kasutata.
Õhtusele “Nahkhiire” opereti etendusele, kus Frankase rolli täitis Liudas Mikalauskas, viis oma autoga Zinase abikaasa Marija. Zinas on rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, ajakirjanik ja fotograaf, kes elanud nii Hispaanias , Ameerikas kui paljudes teistes riikides. Alati on olnud vaja abikaasal arvestada Zinase näitustega, korraldada neid, jõuda õigel ajal õigesse kohta. Küsisime, kuidas küll Zinas jaksab, kas tervis peab vastu, aastaidki juba 80 turjal. Jaksab! Hoopis siis, kui midagi teha pole, tundvat ennast halvasti. Kõigil konverentsi 200 külalisel oli kaelas Zinase kujundatud kaelakaart. Kõigi meie delegatsiooni liikmete jaoks oli Zinasel valmistatud kingitus.
Operetietenduselt hotelli sõidutas meid Zinas mööda tuledesäras Vilniust. Möödusime linna kõrghoonetest (kohalikust Mannhattenist), Eesti saatkonnast, heitsime pilgu erinevatele linnaosadele.
Õhtul sai mu jalg külma kompressi ja hommikul rõhksideme, mille reisikaaslased Inna, Tiiu ja Ahti öisest valveapteegist tõid.
Pühapäeval, palmipuudepüha hommikul, võtsime ette jalutuskäigu vanalinna. Mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid, ikka üles ja alla mäest, sest Vilnius on ju ehitatud küngastele. Nägime omapäraseid lilledest- käbidest- kividest kompositsioone muruplatsidel. Kuulsime kirikutest päevakohaseid jumalateenistusi, nägime , et paljud ei mahtunudki kirikusse, kuulasid hardalt õues. Käisime Dominiiklaste Püha Vaimu ja Püha Miikaeli kirikus, nägime kirikute interjööri. Palmipuudepühaks sobivaid kimpe kadakaokstest, mille kaunistuseks lilled ja pajuurvad, müüdi paljudes kohtades. Põikasime sisse ühte keldris asuvasse söögikohta, et enne koduteele asumist keha kinnitada. Parajaks pähkliks osutus toitude valimine, sest menüüs olid väga omapäraste nimetustega toidud. Üllatused ootasid meid siis, kui supid- praed- magustoidud lauale jõudsid.
Kaasas võrratud muljed Vilniuses viibitud ajast, asusime koduteele.
Siiras tänu kõigile neile, kes meie reisi toetasid ja ette valmistasid. Erilised tänusõnad kuuluvad Sulle, Virve! Andsid reisi ette valmistamisel omalt poolt maksimumi, kuid kahjuks pidid sellest reisist loobuma. Miks küll saatus vahel selliseid vemkaid viskab?
Mitte 100% vaid tunduvalt rohkem, andsid omalt poolt ka Zinas, tema abikaasa Marija, giid ja Angele, kes aitas meil organiseerida Vilniuse reisi. Ajalehereporter Povilas saatis meile Leedu ajalehtedes ilmunud artiklid, pildid linnaekskursioonist ja konverentsist.

Aitäh Teile kõigile!

Elga Valga seltsist