TARTU PARKINSONI HAIGUSE SELTSI INFOLEHT
november 2017
Uued tuuled Parkinsoni tõve käsitluses
Pille Taba, Tartu Ülikooli närvikliinik

Tänavu möödus 200 aastat James Parkinsoni raamatu “Essay on the Shaking Palsy” avaldamisest, milles ta kirjeldas värihalvatust, mida praegu tunneme Parkinsoni nime järgi. Parkinsoni raamat oli väga oluline, kirjeldades haiguse sümptomeid samamoodi, nagu praegu neid tunneme, aga ravi kohta kirjutas ta: kuni me ei tunne piisavalt selle haiguse olemust, on raske seda ravida.

Tänapäeval, 200 aastat hiljem, on Parkinsoni tõve ravivõimalused hoopis teised – põhiliselt tänu viimase 50 aasta neuroteaduse arengutele: teame praegu haiguse mehhanisme ja saame tablettidena anda aineid, mida selle haigusega ajul juurde on vaja, aga peatada haiguse ei suuda. Suur revolutsioon oli dopamiini avastamine ja levodopa kasutuselevõtmine – see on siiani kõige tõhusam ravim, kuigi võib kaasa tuua kõrvaltoimeid. Juurde on tulnud rida täiendavaid ravimeid, mis ka Eestis kasutusel on. Tõsi, kõik teadusuuringutes leitud toimeained ei ole jõudnud kliinilise kasutuseni, näiteks kui neil on leitud tervisele ohtlikke kõrvaltoimeid. Siiani on unistuseks jäänud ravimid, mis mõjutaks Parkinsoni tõve kulgu ja peataks haiguse progresseerumise.

Uute ravimite otsingud on jätkunud, et leida täiendavaid võimalusi levodopa kõrvale, mis on küll tõhusaim, aga mille toime võib pikaajalisel kasutamisel muutuda ebapüsivaks, põhjustades ravitoime kõikumisi koos vastutahteliste liigutustega. Ravarsenali on lisandunud pumbaravimid, mille abil on võimalik apomorfiini või levodopat manustada ühtlasemalt ja seega saavutada püsivam ravitoime, samuti on juba aastaid olnud kasutusel kirurgiline ravi, mille uued meetodid on kasutusel ka meil. Siiski on need ravimeetodid näidustatud suhteliselt väiksele hulgale patsientidest, ja ka nende kasutamisel on vastunäidustusi ning võib tekkida kõrvaltoimeid. Seetõttu on püüdlused uute Parkinsoni tõve ravivõimaluste leidmiseks olnud pidevaks teadusuuringute teemaks.

Ühe võimalusena on nähtud levodopa uusi ravimvorme, mis võimaldaks selle ühtlasemat toimet, näiteks inhalatsioon “piibuga” sarnaselt teiste sissehingatavate ravimitega, või nahaalune levodopa manustamine, mikrotabletid väikeste sagedaste annuste sissevõtmiseks ning akordioniks nimetatavad kihiti levodopat vabastavad tabletid, mille toime on pikaajalisem. Jätkuvad uute toimeainete otsingud, mis ei ole seotud dopamiiniga, vaid teiste neurokeemiliste ainetega ajus. Alustatud on uuringuid kasvufaktoritega, mille toime Parkinsoni tõve korral praegu küll veel teada ei ole. Samuti on uuringutes uued tehnoloogiad, nagu vektor-geeniteraapia, immuunravi, tüvirakud ja uut tüüpi süvastimulatsiooni elektroodid, mida ajusse paigaldatakse. Uusi ravimeid pakutakse ka mittemotoorsete sümptomite raviks, kuna meeleoluhäired, liigne päevane unisus või öise une häired, kõikuv vererõhk ning põie- ja sooleprobleemid võivad elukvaliteeti isegi enam mõjutada kui liikumishäire.

Seega võib loota, et uued tehnoloogilised lahendused lisanduvad Parkinsoni tõve uute ravivõimaluste nimekirja, ja kuigi uusi tabletiravimeid viimastel aastatel Parkinsoni tõve raviarsenali lisandunud ei ole, on usutavasti uued toimeained ja ravimvormid lähiaastatel tulemas – tuginedes uuringute tulemustele, mis ootavad rakendamist kliinilisse praktikasse.

Uni
Liis Kadastik-Eerme, Tartu Ülikooli närvikliinik

Uni on üks elutähtsatest füsioloogilistest talitlustest. Uni on vajalik selleks, et taastuksid meie keha-ja närvirakud, lastel ja noortel toimub just une ajal kasvuprotsessiks vajaliku kasvuhormooni vabanemine. Uni aitab hoida töökorras meie mälu. Just une ajal aju korrastab, analüüsib ja salvestab ärkvelolekul saadud infot.

Unetsükkel koosneb kahest erineva aju aktiivsuse perioodist, mis une jooksul perioodiliselt vahelduvad. Esimesel perioodil muutub uni pindmisemast järjest sügavamaks, lihastoonus on madal ja silmaliigutused puuduvad. Seda tüüpi und kutsutakse mitte-kiirete silmaliigutustega uneks (e. mitte-REM-uni, non-rapid eye movement sleep). Sügava une ajal aju puhkab. Teine uneperiood on kiirete silmaliigutustega uni (e. REM-uni, rapid eye movement sleep), mil toimub silmade kiire liikumine suletud silmalaugude taga, kuid lihastoonus on madal nagu sügavune ajalgi. Just selles unefaasis näeme unenägusid. REM-unele omistatakse mälu kinnistusfunktsiooni. Täiskasvanud inimene vajab puhanud enesetunde saavutamiseks keskmiselt 7-8 tundi uneaega, vanemaealised mõnevõrra vähem, keskmiselt 5-6 tundi. Normaalse vananemisega kaasnevad teatud muutused inimese unestruktuuris – väheneb närvisüsteemi taastumiseks vajaliku kosutava sügavune ja info säilitamiseks vajaliku REM-une kestus, pikeneb pindmise une aeg. Vanemaealistel esineb sagedamini öiseid või varahommikusi ärkamisi, mille järel võib olla raskusi uuesti uinumisega.

Unepuudus võib muuta inimese depressiivseks, ärritunuks ja väsinuks. Halveneb keskendumis- ja õppimisvõime, pikeneb reaktsiooniaeg. Unedefitsiit võib alandada meie immuunsüsteemi ning stressi taluvusvõimet. Unepuuduse esmaseks võtteks, mida inimene ise saab enda heaks teha, on unehügieeni põhitõdede järgimine. Kui unehäired püsivad, tasub konsulteerida arstiga unehäire olemuse täpsemaks väljaselgitamiseks ja raviks.

Unehügieen

Neurodegeneratsioon ja vananemine
Inna Rubanovitš, Ida-Tallinna Keskhaigla

Vananemine on üks elu etappe, mille käigus toimuvad programmeeritud muutused molekulaarsel ja raku tasandil. Rakkudes ja kudedes käivitatakse protsessid, mis toovad kaasavananemisega seotud muutused.
Vananemine on elu loomulik osa ja elu hääbumine toimub kõikides organites ja süsteemides: südame-veresoonkonnas, hingamis-, meeleorganite, sisesekretsiooni-, seedesüsteemis ja nii edasi.

Muidugi, vananemise protsess mõjutab ka närvisüsteemi. Närvisüsteem toimib nagu hästi organiseeritud elektrivõrk, mille sisemuses signaale edastatakse kesk- osadest perifeeriasse ja vastupidises suunas ning on rangelt reguleeritud.

Vananemine mõjutab nii perifeerset närvisüsteemi - väheneb vahendatava ja juhitava impulsi kiirus, lihasjõud, aeglustub närvide regeneratsioon. Pärast kahjustust; kuid ka loomuliku vananemise ajal aju kaal ja suurus vähenevad. Vastavalt ajukoore vähenemisele, neuronite arv väheneb. Ateroskleroos põhjustab aju verevarustuse kaudu muutusi, väheneb verevarustus ja ka neurotransmitterite tootmise kiirus.

Kõik need muutused käivitavad neurodegeneratsiooni protsessi, mis on seotud peamiselt närvirakkude - neuronite- haigusliku seisundiga.

Neurodegeneratiivsed haigused moodustavad ühe suurema rühma neuroloogilistest häiretest. HAiguse väljenduseks on mitmekesised kliinilised ja patoloogilised ilmingud. Haiguste põhjused seni teadmata. Neurodegeneratiivseid haigusi arvuliselt on mitusada. MÕnedel juhtudel on neurodegeneratiivse haiguse põhjuse osaliselt teada, näiteks Parkinsoni tõbi. Parkinsoni tõve puhul degenereeruvad dopamiini tootvad rakud. Arvatakse, et see võib olla seotud geneetilise koodi muutusega ja indutseeritud väliskeskkonna tingimustest. Degeneratsiooni protsessi käigus hukkuvad närvirakud. Protsessi ei ole võimalik peatada.

Reis kevadisse Vilniusse.
Elga Lannajärv, Valga PHS

7. aprilli pärastlõunal, tõusis Tallinna lennuväljalt lennuk, mis viis meie reisiseltskonna: Inna Tallinnast, Tiiu Tartust, Olga Pärnust, Ahti Jõhvist ja Elga Valgast, Vilniusse. Grata hotellis ootasid meid 2016.a. Pärnu talvelaagris käinud Zinas Kazienas, Algis Orlauskas ja Leedu ajakirjanik Povilas Simkavicius Rõõmus jällenägemistere ja alustasime bussireisi linna vaatamisväärsustega tutvumiseks. Vilniuse katedraali väljakul liitusid meie seltskonnaga Zinase abikaasa Marija ja giid, kes oskas rõõmsameelselt meie teadmistepagasit täiendada faktide ja legendidega Vilniuse ajaloost, tutvustada vanalinna, mis on kantud UNESCO Maailmapärandi nimekirja. Vanalinna hooned on ehitatud mitme sajandi vältel ja tänu sellele esindatud nii barokk, gooti kui renessanss. Nerise ja Vilnia jõe ühinemiskohas asuv Vilnius on asutatud juba 2000-2500 aastat tagasi Gediminase mäe jalamile. Katedraali väljak, kus monument Suurvürst Gediminasele, on saanud rahvale kokkusaamise kohaks. Leedu usuelu keskmeks Vilniuse katedraal, mis pühitseti praegusel kujul 1783.a. Selle katakombidesse on maetud mitmed Leedu valitsejad, näiteks suurvürst Vytautas Suur. Eri stiilis ja omanäolisi kirikuid on Vilniuses üle 40. Neist vaid üks vene õigeusklikele, teised katoliiklastele. Katedraali kõrval asub omapäraste kaunistustega kellatorn. Meil õnnestus kuulata selle võrratut kellamängu.

Aastate jooksul on Vilniuses olnud linna pääsuks 9 väravat. Nüüdseks säilinud vaid 1503- 1522 aastail ehitatud Koiduvärav, mille kaitseotstarbele viitavad ehitise ülaosas olevad ümmargused kahuritorude jaoks mõeldud avad. Värava lõunakülge kaunistab Leedu vapp Vytis, mis kujutab valget ratsanikku punasel taustal. Koiduvärava kõrval asuvas hoones viib trepp kabelisse, mille seina kaunistab Jumalaema ikoon, millele omistatakse imet tegevaid omadusi. See suuremõõtmeline kullast ja hõbedast kattega pühapilt maaliti tammepaneelidele. Pildi ees põlvitavad palverändurid. Möödusime Gediminase tornist, kus asub linna tutvustavate erinevate ajastute näitus, kuid see oli suletud. Miks? Torni restaureerimise käigus lõigati maha mäekünkal kasvavad põlispuud, külvati asemele muru. Nüüd oli mägi tuultele valla, vihmasadude järel tekkisid murusse lõhed. Praegu nuputavad leedulased, mida teha, et torni müüri ei tekiks pragusid, et korrastada torni ümbrust.

Jalutasime mööda holokausti ja KGB muuseumidest, rahvakunstimuuseumist, kuid kahjuks ei jõudnud me sinna sisse põigata

Madala hoonestusega Vilnia jõekääru jäävat Užupise rajooni on võrreldud Pariisi Montmartre`iga ja Kopenhaageni Christianiaga. Nõukogude perioodil halva kuulsuse saanud linnaosa on saanud uue hinguse 1990.-ndatel aastatel. Praegu säilitatakse seda omanäoliste hoonete ja galeriidega õdusat paika.

Õhtusööki pakuti meile linnast eemal asuvas Belmontas, omanäolises puhkekeskuses vana veski juures. Suurtelt savist liudadelt pakuti mitmesugused väga maitsvad leedupäraseid kartulitoite. Leedulaste eriliseks kartulitoitude esindajaks on tsepeliinid, mitmesuguste täidistega kartulimassist valmistatud pätsikesed. Maitsvaid tsepeliine oskavat valmistada vähesed perenaised. Toidu kõrvale rüüpasime ehtsat Leedu õlut, mis õnneks ei olnud nagu Saaremaa õlu, mis kohe pähe hakkab.

Laupäeva hommikul tõttasime Vilniuse Pedagookikaülikooli auditooriumi Leedu Parkinsoni Seltsi 20 sünnipäeva tähistavale konverentsile. Leedulastel on Parkinsoni tõbe põdevatel inimestel ja parknsonismiga haigetel tugirühmad Akmenes, Alytuses, Jurbarkas, Kaunases, Klaipedas, Panevežyses, Siauliais, Telšiais ja Vilniuses. Konverentsi aitasid läbi viia vabatahtlikud tudengid, kes viisid läbi uuringutega seotud küsitlusi. Olime konverentsil oodatud külalisteks. Meie tulekust teati ,meile anti nimelised osavõtjakaardid ja vene keelde tõlgitud Leedu Parkinsoni Seltsi ajalugu tutvustav artikkel, enne konverentsi avamist näidati videot Pärnu seltsi talvelaagrist.

Konverentsi avas Vilniuse Parkinsoni Seltsi esimees Kestutis Capkauskas, kes meenutas seltsi sünnilugu ja kõiki neid, kes seltsi tööks oma panuse andnud. Möödunud aastate jooksul manalateele läinud seltside aktiviste mälestati leinaseisakuga. Järgnesid erinevate Leedu piirkondade seltside juhtide sõnavõtud , meenutused möödunud aegadest, tublimate tunnustamine.

Eesti Parkinsoniliidu esindajate nimel võttis sõna Ahti, kes rääkis Parkinsoni tõve diagnoosi saamisest ja haigusega seotud probleemidest. Saal kuulas hiirvaikselt.

Peale ühist lõunasööki saali tulles juhtus minuga aps - jalg vääratas, libisesin, kukkusin, kohe oli mitu kätepaari mind aitamas. Polnud mul mahti otsida abi haiget saanud küünarnukile ega hüppeliigest praavitama hakata, sest algas kontsert. Esinejaks Vilniuse ooperiteatri solist Liudas Mikalauskas, kelle eakas Parkinsoni tõbe põdev õpetaja üks kontserdi kuulajatest oli. Koos tegid nad saalis pilti, Liudas tänas oma õpetajat.

Olin valmistunud kuulama leedukeelseid ooperiaariaid, kuid kontsert kujunes eriliseks soovikontserdiks, kus kogu saal laulis kaasa. Lauldi leedu keeles, Leedumaast, viisid nii kaasahaaravad, et olin üks nendest, kes kontserdilt pisarad silmis lahkus.

Kontserdile järgnes arstide ja parkinsonihaigete vestlusring, kus selgus, et Leedus ei kompenseeri haigekassa parkinsonihaigete ravimeid 100%, et Eestis on kasutusel mitmeid uusi ravimeetodeid ja ravimeid, mida Leedus veel ei kasutata.

Õhtusele “Nahkhiire” opereti etendusele, kus Frankase rolli täitis Liudas Mikalauskas, viis oma autoga Zinase abikaasa Marija. Zinas on rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, ajakirjanik ja fotograaf, kes elanud nii Hispaanias , Ameerikas kui paljudes teistes riikides. Alati on olnud vaja abikaasal arvestada Zinase näitustega, korraldada neid, jõuda õigel ajal õigesse kohta. Küsisime, kuidas küll Zinas jaksab, kas tervis peab vastu, aastaidki juba 80 turjal. Jaksab! Hoopis siis, kui midagi teha pole, tundvat ennast halvasti. Kõigil konverentsi 200 külalisel oli kaelas Zinase kujundatud kaelakaart. Kõigi meie delegatsiooni liikmete jaoks oli Zinasel valmistatud kingitus.

Operetietenduselt hotelli sõidutas meid Zinas mööda tulede säras Vilniust. Möödusime linna kõrghoonetest (kohalikust Manhattanist), Eesti saatkonnast, heitsime pilgu erinevatele linnaosadele.

Õhtul sai mu jalg külma kompressi ja hommikul rõhksideme, mille reisikaaslased Inna, Tiiu ja Ahti öisest valveapteegist tõid.

Pühapäeval , palmipuudepüha hommikul, võtsime ette jalutuskäigu vanalinna. Mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid, ikka üles ja alla mäest, sest Vilnius on ju ehitatud küngastele. Nägime omapäraseid lilledest- käbidest- kividest kompositsioone muruplatsidel. Kuulsime kirikutest päevakohaseid jumalateenistusi, nägime , et paljud ei mahtunudki kirikusse, kuulasid hardalt õues. Käisime Dominiiklaste Püha Vaimu ja Püha Miikaeli kirikus, nägime kirikute interjööri. Palmipuudepühaks sobivaid kimpe kadakaokstest, mille kaunistuseks lilled ja pajuurvad, müüdi paljudes kohtades. Põikasime sisse ühte keldris asuvasse söögikohta, et enne koduteele asumist keha kinnitada. Parajaks pähkliks osutus toitude valimine, sest menüüs olid väga omapäraste nimetustega toidud. Üllatused ootasid meid siis, kui supid- praed- magustoidud lauale jõudsid.

Kaasas võrratud muljed Vilniuses viibitud ajast, asusime koduteele.

Siiras tänu kõigile neile, kes meie reisi toetasid ja ette valmistasid. Erilised tänusõnad kuuluvad.

Sulle, Virve! Andsid reisi ette valmistamisel omalt poolt maksimumi, kuid kahjuks pidid sellest reisist loobuma. Miks küll saatus vahel selliseid vimkaid viskab?

Mitte 100% vaid tunduvalt rohkem, andsid omalt poolt ka Zinas, tema abikaasa Marija, giid ja Angele, kes aitas meil organiseerida Vilniuse reisi. Ajalehereporter Povilas saatis meile Leedu ajalehtedes ilmunud artiklid, pildid linnaekskursioonist ja konverentsist.

Aitäh Teile kõigile!

Luuletus

Mis oli, see on juba olnud ära,
Ei tagasi sealt ühtki hetke saa.
Mis pärast tuleb, saame teada pärast
Või juhtub, et see jääb ka teadmata.

Ei olnut muuta saa, ei teha teiseks.
Mis tuleb, teab vaid selgeltnägija.
Võib homsest unistades mõelda eilsest,
Kuid TÄNA tuleb olla tegija.

(Virve Osila 2014)